humifikatsiooni

Humifikatsioon on mulla orgaanilise aine moodustumise peamine protsess, mille käigus surnud taime- ja loomsete jääkide lagunemise teel tekivad stabiilsemad ühendid ning kogunevad mulla humuse kujul. Humus on mulla püsivam osa orgaanilisest ainest ning mängib olulist rolli toitainete säilitamisel, mullastruktuuri parandamisel, veesiduvuse ja süsiniku hoidmisel.

Protsess toimub peamiselt mikroobse lagunemise ja keemiliste transformatsioonide kaudu. Lagunemisel vabanevad lihtsad ained ning mikroorganismid ja ensüümid muundavad need keerukamateks humusaineks. Tekkinud humusaine moodustab tavaliselt humiin- ja fulvihapete ning teiste stabiilsete ühendite hulka.

Humifikatsioon suurendab mulla viljakust ja vastupidavust. Humus parandab mullastruktuuri, suurendab veesiduvust ning toitainete hoidmist ning toimib olulise süsiniku varuna, mis aitab vähendada atmosfäärilist CO2.

Faktorid, mis protsessi mõjuvad, hõlmavad kliimat (temperatuur ja sademed), orgaanilise materjali kvaliteeti, mikroorganismide kooslust, pH-taset ning niiskust ja õhu- ning veevoolu tingimusi. Soodsad tingimused kiirendavad humifikatsiooni, samas kui liigne niiskus või happeline keskkond võivad pidurdada seda protsessi.

Humifikatsiooni tulemus on mulla ökoloogilise tervise näitaja ning oluline osa põllumajanduse ja metsanduse mullahoiul. See suurendab maa viljakust, aitab säilitada maapinna struktuuri ja tugevdab mullas süsinikuvaru, mõjutades nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil süsiniku tsüklit.