homeopaatia

Homeopaatia on alternatiivmeditsiini süsteem, mille lõi 18. sajandi lõpus Saksa arst Samuel Hahnemann. Selle põhieesmärk on ravi sarnasuse printsiibil: ainet, mis tervele inimesele tekitab sümptomeid, võib haigete puhul tekitada sarnaseid sümptomeid, kui ainet manustada väga väikestes annustes. Lisaks rõhutatakse ravimite potentseerimist ja lahjendamist kui ravitoime suurendavaid või keskendumiseerivaid protsesse.

Ravimid valmistatakse sageli taimedest, mineraalidest või loomsest päritolust. Aineid töödeldakse ja lahjendatakse kordamööda ning seejärel võivad need olla saadaval tilkade või suhkru tablettide kujul. Lahjendused võivad olla väga kõrged (nt 6C, 30C või 200C), kus esialgse aine molekulaarsed jäägid võivad olla peaaegu ära kaotatud. Pooltöödeldud lahused peetakse rafineeritud "potentsseerimiseks".

Kasutus on laialdane ning hõlmab nii ägedaid kui kroonilisi seisundeid. Homeopaatiat pakutakse sageli isikupärase ravina, kus arvesse võetakse patsiendi üldist seisundit ja sümptomite kombinatsiooni. See on tihti osa laiemast terviklikust või kaasavast ravistrateegiast.

Tõendus ja kriitika: ulatuslikud süstemaatilised ülevaated näitavad, et homeopaatia mõju ei erine platseebost ning mehhanismi, mis oleks kooskõlas kaasaegse füüsikaga, ei ole leitud. Paljud kriitikud peavad toimemehhanismi ning kavandatud uuringute usaldusväärsust kaheldavaks. Seetõttu peetakse homeopaatiat enamasti alternatiivseks ravimeetodiks ning nõuetekohane meditsiiniline nõustamine on oluline, eriti tõsiste või elumuutvate haiguste korral.

Regulatsioon ja ohutus: riigiti varieerub, kuidas homeopaatilisi ravimeid klassifitseeritakse ja lubatakse. Mõnes jurisdiktsioonis kuuluvad need ravimite hulka ja peavad täitma teatud nõuded, teistes on neid reguleeritud kui toidulisandeid või eraldi kategooriana. Üldine soovitus on järgida arsti või kvalifitseeritud tervishoiutöötaja nõu ning vältida viivitamist tõhusa raviga eluohtlike seisundite korral.