hemolüütilisi

Hemolüütilised on mõiste, mida kasutatakse protsesside või seisundite kirjeldamiseks, mis on seotud punaste vererakkude ehk erütrotsüütide hemolüüsiga. Hemolüüs tähendab erütrotsüütide lõhkumist, mille käigus vabaneb hemoglobiin. Hemolüüsi võivad põhjustada nii intravaskulaarsed kui ka ekstravaskulaarsed mehhanismid; esimesel juhul laguneb erütrotsüütide sisu vereringesse ja plasmasse, teisel juhul hävitatakse erütrotsüüdid veresoonte seinte või maksa- ning põrna retikuloendoteliaal­süsteemis.

Põhjused on mitmekesised: immuunreaktsioonid (autoantikehadega seotud hemolüüs), mehaaniline hemolüüs (kunstlike südameklappide või suurte veresoonte tõttu), kemikaalid ja ravimid (oksüdatiivne stress või immuunreaktsioon; näiteks erinevad ravimid ja toksiinid), infektsioonid (nt malaaria) ning harvad pärilikud erütrotsüütide haigused või mikroangiopaatiline hemolüüs.

Diagnoos põhineb vereanalüüside, verepildi ja kliinilise pildi kombinatsioonil. Vereanalüüsides võivad olla LDH tõus, bilirubiini tõus ning retikulotsütoosi suurenemine; mikroskopeerimisel võivad näha schistotsüüte mikroangiopaatia korral või sferotsüüte immuunhemolüüsi korral. Direct antiglobulin test ehk Coombs'i test aitab eristada immuunhemolüüsiga seotud vorme; täiendavad testid sõltuvad kahtlustatava põhjuse tüübist.

Ravi sõltub põhjusest. Kõige olulisem on toksiliste või kahjulike ainete väljaselgitamine ja lõpetamine ning aluseks oleva haigusseisundi ravimine. Vajadusel kasutatakse punaste vererakkude transfusioone. Immuno­hemolüüsi korral võivad aidata kortikosteroidid, IVIG või plasmaperees; raskemate juhtude korral hospitaliseerimine ja täpne hooldus. Hemolüütilised seisundid võivad olla ajutised või kroonilised ning nende prognoos sõltub varases avastamisest ja põhjusliku teguri käsitlemisest.