hapnikuvaeguse

Hapnikuvaegus, ehk hüpoksia, on seisund, mille korral keha kuded ei saa piisavalt hapnikku. See võib tuleneda madalast hapnikutasemest õhus, hingamisteede või kopsude talitlushäiretest, verevarustuse probleemidest või keha rakusest võimetusest hapnikku kasutada.

Hüpoksia tüüpideks eristatakse peamiselt nelja vormi: hüpoksiline (madal hapnikutaset õhus, nt kõrgmäestikus või kopsuhaiguste korral), aneemiline (hemoglobiini või vere hapnikukandmise võime puudulikkus), tsirkulatoorne ehk vereringe puudulik verevool, histotoksiline ehk rakulise hapniku kasutamise võime vähenemine (nt mürgid nagu tsüaniidid).

Põhjused hõlmavad kõrghatusega seotud hapnikuvaegust; kopsuhaigused (nt pneumoonia, COPD); südame-veresoonkonna haigused; aneemia; hingamisteede infektsioonid; mürgid nagu süsinikmonookiid ja tsüaniidid; vigastused või verevarustuse halvenemine.

Sümptomid võivad hõlmata õhupuudust, kiiret ja sügavat hingamist, väsimust, peavalu, pearinglust, iiveldust, segasust või teadvusehäireid; raskemal kujul võib täheldada sinakashalli (tsüanoosi) ja koordinatsioonihäireid.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel, arteriaalse veregaasi ja hapnikusaturatsiooni mõõtmisel (pulssoksümeetria); vajadusel lisaks rindkere imaging ja vereanalüüsid.

Ravi keskendub hapnikutarjumise tagamisele ja põhjusliku haiguse käsitlemisele. Mürgistuste korral on oluline 100% hapnik ja vajadusel hüperbaarne hapnikuteraapia; raskematel juhtudel võib vajalik olla mehhaaniline ventilatsioon ja intensiivravi.

Ennetus hõlmab aklimatiseerumist kõrgmäestikus, krooniliste haiguste nõuetekohast ravi, kokkupuute riskide vähendamist ning tervislike elustiili- ja tööohutusmeetmete rakendamist.