Hapnikuvaegus

Hapnikuvaegus ehk hapniku puudulikkus on seisund, kus keha koed saavad vähem hapnikku kui vaja. See võib tuleneda hapniku puudulikkusest õhkkeskkonnas, vere hapnikuvõime vähenemisest või rakkude hapniku kasutamise funktsiooni kahjustumisest. Meditsiinis eristatakse erinevaid hapnikuvaeguse tüüpe vastavalt sellele, milline mehhanism on peamine.

Peamised tüübid on: hüpoksiline hapnikuvaegus (hapniku puudus alveoolides või veresoontes, mis vähendab vere hapnikutaset), aneemiline hapnikuvaegus (hemoglobiini puudus või halvenenud hapnikutransport vere kaudu), isheemiline hapnikuvaegus (verevarustuse puudulikkus), histotoksiline hapnikuvaegus (rakud ei suuda hapnikku kasutada, nt mürgistuse korral).

Põhjused hõlmavad kõrge kõrguse tekitatud hüpoksiat, kopsuhaigusi (COPD, kopsupõletik, kopsuturse), hingamispuudulikkust, šokit või suurt verejooksu, aneemiat, mürgistusi nagu süsinikmonooksiid või tsüaniidid ning rasked nakkused.

Sümptomid võivad varieeruda, kuid tavaliselt on esiplaanil õhupuudus, väsimus, peapööritus, segasus või uimasus, kiirem või nõrgem pulss ja külm higi; hilisemaks talitluseks võib ilmneda tsüanoos ehk naha sinakas toon.

Diagnoos põhineb kliinilisel hindamisel ja laboratoorsetel meetmetel: pulssoksümeetria, arteriaalne veregaas (ABG), hemoglobiini ja üldine vereanalüüs, vajadusel CO- või tsüaniiditestid ning kopsude pildiuuringud.

Ravi eesmärk on hapniku varustuse taastamine ja alushaiguse kõrvaldamine. Hapnikut lisatakse üle normtaseme vastavalt vajadusele; raske juhtudel võib vajalik olla hingamisteede toetus või mehhaaniline ventilatsioon. Süsinikmonooksiidi mürgistuse korral kasutatakse 100% hapnikku või harvadel juhtudel hüperbaarset hapnikuravi; kõrgmäestikus on vajalik aklimatiseerumine.