hapnikukontsentratsioon

Hapnikukontsentratsioon on hapniku kogus või osakaal teatavas süsteemis, nagu õhk, veri või vesi. See mõiste aitab kirjeldada, kui palju hapnikku on kättesaadav või kanda suudetakse erinevates keskkondades ja olukordades.

Õhk sisaldab hapnikku umbes 21 protsendi mahus. Hapniku osaline rõhk atmosfääris (pO2) on meretasemel umbes 159 mmHg, ning see kahaneb kõrguse tõustes hapnikupuuduses tingitud muutuste tõttu. Hapnikukontsentratsioon õhus on oluline hingamises ning mõjutab organismide ainevahetust ja energiatootmist.

Inimese veres arvestatakse hapnikustatust ja hapniku osalist rõhku: hapnikusaturatsioon (SaO2) kirjeldab, kui suur osa hemoglobiinist on seotud hapnikuga. Normaalsed väärtused lõppstaatuses jäävad ligikaudu 95–100%. Arteriaalne hapnikurõhk (PaO2) on tavaliselt 75–100 mmHg. Lahustunud hapnik plasmaosas on teises maailmas vaid väike osa, kuid see on kriitiline olukordades, kus hemoglobiini funktsioon on halvenenud.

Veekeskkonnas mõõdetakse lahustunud hapnikku (DO), mis esineb mg/L või protsendina küllastusest. DO sisaldus sõltub temperatuurist, soolsusest ja rõhust ning mõjutab elustikku ning lagunemisprotsesse. Magevees on typiliselt 5–14 mg/L, kuid täpne väärtus võib oluliselt erineda.

Mõõtmisel kasutatakse erinevaid meetodeid: inimese puhul ABG-uuring ja pulssoksümeeter, veekeskkonnas Winkleri provokatsiooni või optilisi hapnikusensorid. Hapnikukontsentratsioon on keskne näitaja tervise, töövõime ja keskkonnaseire hindamisel.