hüdrofluoroolefiinidele

Hüdrofluoroolefiinid, sageli lühendatud HFO-deks, on neljanda põlvkonna fluoritud süsivesinikud. Nad on iseloomustatud kui orgaanilisi ühendeid, mis sisaldavad fluori, vesinikku ja süsinikku, kusjuures nende molekulaarstruktuuris on vähemalt üks süsinik-süsinik kaksikside. Need ühendid on välja töötatud kui alternatiiv varasematele fluorosüsivesinikele (HFC-d) ja kloorfluorosüsivesinikele (CFC-d), mida on seostatud osoonikihi kahjustamise ja kõrge globaalse soojenemise potentsiaaliga (GWP).

HFO-de peamine eelis on nende väga madal GWP ja praktiliselt null osoonikihi kahjustamise potentsiaal (ODP). See teeb neist keskkonnasõbralikuma valiku mitmesugustes rakendustes, sealhulgas külmutusagensites, vahutekitajates, aerosoolides ja lahustites. Nende atmosfääris lagunemise kiirus on palju suurem kui vanematel fluorosüsivesinikel, mis vähendab nende pikaajalist mõju kliimamuutustele.

Ehkki HFO-d on üldiselt peetud ohutuks ja keskkonnasõbralikumaks, on mõned nende tootmisel või lagunemisel tekkivad kõrvalsaadused, nagu trifluoroatseethape (TFA), mille keskkonnamõju kohta jätkuvad uuringud. Samuti on mõned HFO-d kergesti süttivad, mis nõuab nende käitlemisel ja kasutamisel erilisi ettevaatusabinõusid. Vaatamata nendele kaalutlustele on HFO-d muutumas üha olulisemaks tehnoloogiaks üleminekul keskkonnasäästlikumatele toodetele ja protsessidele.