formalisatsioon

Formalisatsioon on protsess, mille käigus ebatäpsed või mittetäpselt määratletud ideed ja reeglid muudetakse täpseks, formaalseks esitusviisiks. See tähendab tavaliselt sobiva formaalse keele, süntaksi ja semantika kasutamist ning alusena loogilist või matemaatilist raamistikku. Formaalne esitus suurendab selgust, kontrollitavust ja võimaldab automaatset tööd või tõestust.

Formalisatsiooni rakenduskohad ja mõjurad

Formalisatsiooni kasutatakse laialdaselt erinevates valdkondades. Matemaatikas ja loogikas on see axiomatiseerimine ning formaalsete süsteemide loomine. Informaatikas ja tarkvara inseneriteaduses on tegemist formaalsete kirjelduste ja meetoditega tarkvara õigsuse kontrollimiseks (nt formaalsed spetsifikatsioonid, tõestustööriistad ja mudelkontroll). Keeleteaduses vaadeldakse semantika ja süntaksi täpsustamist, et tõlgendada loomuliku keele lauseid formaalsetesse tähendustesse. Sotsiaal- ja rakendusteadustes aitab formalisatsioon kaasa menetluste ja reeglite loogilisele kajastamisele, riskide ja vastutuse selgusele.

Protsessi üldised sammud

Esmalt identifitseeritakse ebatäpne või keeruline kirjeldus. Seejärel valitakse sobiv formaliseerimiskeel ja -raamistik, määratakse süntaks ja semantika, kirjutatakse formaalne kirjeldus ning vajadusel tehakse tõestused või simulatsioonid. Protsessi võib korrigeerida vastavalt uutele tõenditele või avastustele.

Näide

Lause “Kõik inimesed on surelikud” võib esitada esimese astme loogikas kui ∀x (Inimene(x) → Surelik(x)). Selline esitus võimaldab formaalset kontrolli ning järelduste tegemist ilma teksti kaudse väärloogikata.

Seotud mõisted hõlmavad formaalseid meetodeid, axiomatiseerimist ja ontoloogiaid. Formalisatsioon ei ole kõigi nähtuste jaoks ainsaks sobivaks tööriistaks, kuid see pakub täpsuse ja usaldusväärsuse suurendamiseks olulisi vahendeid.