endovaskulaarses

Endovaskulaarsed sekkumised ehk endovaskulaarne ravi viitavad veresoonte haiguste diagnoosimisele ja korrigeerimisele läbi veresoonte valendiku, kasutades perkutaanse (naha kaudu) juurdepääsu kateetrite ja reaalajas pildistamisega juhitavaid tehnikaid. See on peamiselt minimaalselt invasiivne alternatiiv avatud kirurgiale.

Peamised protseduurid hõlmavad balloonangioplastiat (ballooni abil veresoon laieneb), stentide paigaldust (veresoon püsivalt avatud hoidmiseks) ning stentgraftide rekonstrueerimist aneurüsmide või suurte defektide korral. Aterektomiat (naastude eemaldamine) ning emboliseerimist (veresoone sulgemine verejooksu kontrolliks või verevoolu suunamiseks) kasutatakse samuti. Aneurüsmide ravimisel on laialdaselt kasutatavad EVAR (abdominaalne aordi aneurüsm) ja TEVAR (torakaalne endovaskulaarne rekonstruktsioon). Neuroendovaskulaarsed sekkumised hõlmavad ajuveresoontes aneurüsmide ravi ja isheemiate korral verevoolu parandamist.

Indikatsioonideks on perifeersete arterite haigus (PAD), koronaararterite haigus (PCI) ning ajukahjustused ja aneurüsmid; verejooksude kontroll ja traumade ravi võivad olla lisapraksised. Valik sõltub patsiendi seisundist ja veresoonte anatoost.

Tehnika ja varustus koosneb balloonkateetritest, metallist ja kaetud stendidest ning stentgraftidest, emboliseerivatest ainetest (nt coilid) ning vajadusel kateetrite kasutamisest. Pildistamiseks kasutatakse fluoroskoopiat ja digitaalset angiograafiat (DSA); mõnel juhul kasutatakse intravaskulaarset ultraheli või OCT. Enamik sekkumisi viiakse läbi kohaliku või üldnarkoosis.

Riskid hõlmavad verejooksu, infektsiooni, veresoonte vigastust, neerukahjustust kontrastainest, kontrasti allergiat, kiirgust ning harvadel juhtudel insulti või südameprobleeme. Edukas tulemus sõltub haigusest ja asukohast, ning taastumine on tavaliselt kiirem kui avatud kirurgial.

Töö ja areng: sekkumiskirurgia, radioloogia ja kardioloogia spetsialistid; endovaskulaarsed meetodid on arenenud alates 1960ndatest ning jätkavad arengut.