Indikatsioonideks

Indikatsioonideks tähistab meditsiinis olukordi, kus teatud sekkumine, ravim või diagnostiline meetod on sobiv ja soovitatav. Indikatsioonid põhinevad tõenditel, kliinilisel kogemusel ning regulatiivsetel nõuetel ja neid hinnatakse kasu ja riski suhte alusel.

Indikatsioonid jagunevad sageli absoluutseteks ja suhtelisteks: absoluutne indikatsioon tähendab, et sekkumine on igal juhul põhjendatud vastavalt seisundile; suhteline indikatsioon tähendab, et sekkumine võib olla mõistlik, kuid selle teostamine sõltub täiendavast riski-kasu analüüsist ja patsiendi eripärast.

Vastunäidustused (kontraindikatsioonid) kirjeldavad olukordi, kus sekkumine ei tohi või ei tohi kasutada. Indikatsioonid ja vastunäidustused koos nendega juhistega kujundavad kliinilise otsuse ning võivad muutuda uue tõendusbaasi või patsiendi olukorra muutudes. Off-label kasutus tähendab, et ravimit või protseduoti rakendatakse näidustusest väljapoole; see nõuab hoolikat riskide ja kasu kaalumist ning regulatiivsed mõjud võivad erineda.

Näited erinevatest valdkondadest: ravimite näidustused ehk kinnitatud raviindikaatorid, näiteks antibiootikumid bakteriaalsete infektsioonide korral; kirurgilised näidustused, nagu elutähtsate struktuuride haiguste raviks vajaliku sekkumise vajadus; diagnostilised näidustused, näiteks pildistamisuuringud või laboratoorsed testid haiguse kinnitamiseks; vaktsiinide näidustused, mis sihivad kindlate riskirühmade kaitsmist.

Praktikas hinnatakse indikatsioonid koostöös patsiendiga: arst hindab haiguslugu, uuringutulemusi ja riskide-kasu suhet ning võtab arvesse patsiendi eelistusi; ravi määratakse ning vajadusel korrigeeritakse ja jälgitakse tulemusi.