ebaõigluse

Ebaõigluse mõiste viitab seisundile või nähtusele, kus õigused, võimalused või kohtlemine jagatakse ebavõrdselt ning puudub õigluslik alus. Ebaõigluse võib esineda eri valdkondades, nagu õigussüsteem, majandus ja sotsiaalne elu. Hinnates ebaõiglust on oluline nii tulemuste kui ka protsesside pool. Ühiskondlik õiglus püüab leevendada seda nähtust, tagades võrdsed võimalused ja riigivõimu vastutuse.

Etymoloogia: eba- on negatiivne eesliide ning õigus/õiglus annab põhiväärtuse. Sõna ebaõiglus moodustab aluseks oleva nimisõna; genitiiv on ebaõigluse. Seetõttu ebaõigluse mõistet kasutatakse osaliselt sünonüümina “injustice” või “unfairness” ning kontekst määrab täpse tooni.

Peamised vormid on: õiguslik ebaõiglus (ebapöörd lihaseid kohaldades), sotsiaalne ebaõiglus (diskrimineerimine ja ebaõiged normid), majanduslik ebaõiglus (ebavõrdne tulu ja varade jaotus) ning menetluse ebaõiglus (kallutatud või ebavõimas protsesside kulg).

Põhjused: struktuursed ebavõrdsused, institutsiooniline kallutatus, korruptsioon, ajaloolised mõjud ning poliitilised ja majanduslikud jõud, mis süvendavad eristamist ning õiguste mitte-kättesaadavust.

Mõõtmine ja mõju: ebaõiglust hinnatakse tulemuste ja võimaluste ebavõrdsuse, õiguste kättesaadavuse ja diskrimineerimise ulatuse kaudu. Indikaatorid hõlmavad tulujaotust (nt Gini koefitsient), ligipääsu haridusele ja tervishoiule ning inimõiguste statistikat; rahulolu ja tajutav õiglus on olulised.

Õiguslik raamistik: riikide ja rahvusvahelised regulatsioonid püüavad vähendada ebaõigluse mõju. Võitlus ebaõigluse vastu hõlmab võrdsuse põhimõtte rakendamist, diskrimineerimise keelamist, kohtu- ja administratiivseid mehhanisme ning poliitilisi reforme.

Ajalooline kontekst: ebaõigluse küsimused on olnud keskmes erinevates ühiskondades ning transformatsioonide ajal toimuvad reformid ning aktivism õiguste ja võrdsuse suurendamiseks.

Seotud mõisted: õigus, õiglus, võrdsus, diskrimineerimine, inimõigused, sotsiaalne õigus.