deponeerimist

Deponeerimist on õigusalane toiming, mille käigus antakse vande all ütlus, mis kogutakse ja fikseeritakse tõendina kohtumenetluses. Deponeerimine võib toimuda kohtuistungil või väljaspool seda ning selle eesmärk on koguda usaldusväärset teavet ja säilitada ütluse terviklikkus. Ütluse andja nimetatakse deponentiks ning kogu protseduur viiakse läbi vastavalt õiguslikele reeglitele ja korra nõuetele.

Sõna deponeerimist kasutatakse eestikeelses õiguskultuuris tähistamaks ütluse andmist vande all ning selle kui tõendi kogumise protsessi. Sõna puhul viidatakse tavaliselt nii suulisele kui kirjalikule ütlusele, mis on oluline osa tõendite kogumisest enne kohtuprotsessi ning selle ajal.

Protseduuris osalevad tavaliselt advokaadid või nende volitatud esindajad, deponent vastab küsimustele ja vastused fikseeritakse stenogrammi või videostsena abil. Kohtunik ei pea alati kohal olema; halduslik protokoll või kohtuprotsessi organid tagavad salvestuse ning vajadusel saab küsimustele pöörduda kriipsu. Mõned vastused võivad olla piiratud privilege'ide või õigusalaste keeldumiste tõttu. Protseduur võib kaasa tuua deponentide kaitses vajalikud abinõud ning salvestise õigluse tagamiseks kehtivad reeglid.

Deponeerimine erineb kirjalikust tõendusest (nt. affidavit) ning otsesest kohtus antavast ütlusest. Deponeerimise suuline vorm võimaldab küsijatel esitada kõrvutavaid küsimusi ning deponenti cross‑examineeritakse, mis teeb ütlusest sageli mitmekülgse ja kontrollitavama tõendusmaterjali. Samuti on deponeerimine tavaline osa avastus- või tõendinõu protsessides ning selle tulemused võivad mõjutada kohtuasja käiku.