deklineeritavus

Deklineeritavus on keelelise süsteemi omadus, mille puhul sõna võib saada erinevaid käändevorme, et väljendada grammatilisi kategooriaid nagu kääned ja arv. Tavaliselt on see omadus seotud nimisõnade, omadussõnade ja asesõnadega: need sõnavarud muutuvad vastavalt lause grammatilisele rollile. Tegusõnad seevastu kuuluvad konjugatsiooni valdkonda ja neid ei peeta deklinatsiooniks.

Sõna võib olla deklinatiivne või indeklinatiivne. Deklineeritvad sõnad astuvad käändessäse, moodustades erinevaid käänete vorme (näiteks omastav, osastav jne) ja arvuversioone. Indeklinatiivsed sõnad ei muutu käändes ning nende kasutus ei sõltu grammatilist rolli märgistavatest lõppudest. Indeklinatiivsus võib esineda mõnede interjektsioonide, mõnede laensõnade või teatavate adverbide puhul.

Deklineeritavus varieerub keeltes. Finno-ugulised keeled, nagu eesti ja soome, on tuntud rikkaliku käänetesüsteemi poolest, kus sõnad võivad võtta mitu erinevat lõppu ja vormi. Inglise keel on tavaliselt vähem deklinatiivne ja suurem osa grammatilisest suhtest väljendatakse sõnajärje või eellause kaudu, kuigi inglise keelega seotud vormid ja mõisted võivad olla järjest keerukamad. Keeleteadlased mõtlevad deklineeritavust kui olulist märgendite ja sõnade koostoimet keele sünteesis.

Eesti keele kontekstis on deklinatsioon keskne osa nimisõnade ja omadussõnade süntaksis: arvu ja käänete muutmine on vajalik, et väljendada omastamist, kogust ja objekti suhet lauses. Deklineeritavus arendab keele ühtlust ja mõjustab morfoloogilist analüüsi ning loomulikult ka sõnastikku ja õpetust.