deklinatsioon

Deklination ehk deklinatsioon on sõnade vormide muutmine käänetes, mis näitab nende süntaktilist rolli ja semantilist seost lauses. Deklination hõlmab nimisõnu, asesõnu ja omadussõnu ning mõnel pool ka numbreid. Vormide muutus tekib peamiselt käänete lõppude lisamise kaudu ja sageli kaasneb alusvormi väiksed või suuremad muutused. Keeleteaduses eristatakse erinevaid deklinatsiooniklasse, mis määravad, milliseid lõppeid sõna erinevates käänetes võtab.

Eesti keel on tugevalt deklineeriv ja kasutab mitmekülgset käändesüsteemi; sõnade vormid muutuvad vastavalt lause funktsioonile ja seosele teiste sõnadega. Teistes keeltes on deklinatsioon erineva ulatusega: näiteks ladina ja vene keeled ning saksa keel kasutavad keerukamaid käänete vorme, inglise keel on deklinatsioonilt tagasihoidlikum. Deklinationi süsteemide erinevus tuleneb keelest ja ajaloost.

Deklination on oluline, sest see määrab, kellele või millele lause tähelepanu keskendub ning kuidas sõnad omavahel seostuvad. Samuti eristatakse deklinatsiooniliike ehk klasse, mis põhinevad sõnaliigi, aluse vormi või lõppude musteril. Kontrastiks on konjugatsioon, mis tegeleb verbi vormide muutumisega ajas, isikus ja aspektis.