deformeerimist

Deformeerimist tähistab keha kuju või suuruse muutumine rakendatud jõu tõttu. See võib olla ajutine ehk elastne deformatsioon või püsiv ehk plastne deformatsioon. Elastne deformatsioon on taastuv: kui jõud kõrvaldatakse, naaseb materjal algsesse suurusesse ja kujusse. Plastne deformatsioon on püsiv ning muudatus jääb pärast jõu kõrvaldamist.

Deformeerimise põhjused on peamiselt mehaanilised pinged ja termilised mõjud. Materjali struktuur, sealhulgas kristallide korraldus ja defektid, määrab, kui suur deformatsioon on võimalik enne plastilist muutust. Erinevates materjalides on elastne piir ja plastne piir erinevad, mis tuleneb aine sissetulekust ja dislokatsioonide liikumise võimalusest.

Mõõtmine ja kirjeldus toimub stressi ja venivuse kaudu: pinget tähistatakse σ ja venitusest tulnud projektsioonina strain ε. Elastse deformatsiooni puhul on deformatsioon peamiselt proportsionaalne pingetega, mida kirjeldab Hooke'i seadus: σ = E·ε, kus E on Youngi moodul (noorki). Plastne deformatsioon tekib siis, kui jõud ületab materjali tagasihoidlikkuse piiri; selline deformatsioon on püsiv ning struktuur muutub.

Rakendused ja tähtsus: deformeerimise mõistmine on kriitiline insenerteadustes ja tootmises. Metallide vormimine (valtsimine, vulkaniseerimine, ekstrusioon), plastide ja komposiitide töötlemine ning geoloogia ja seismoloogia nõuavad deformatsiooni üle kontrolli ja hindamist. Õige hindamine aitab kavandada turvalisemaid ja efektiivsemaid lahendusi.