biokütustest

Biokütused on biomassist toodetud energiaallikad, mida kasutatakse peamiselt transpordis ning mõnikord elektri- ja soojusvarustuses. Peamised biokütuste liigid on bioetanool ja biodiisel; arendatakse ka teise ja kolmanda põlvkonna lahendusi, mis kasutavad erinevaid toorainete süsteeme.

Bioetanool toodetakse peamiselt käärimise teel süsivesikutest, nagu suhkur ja tärklis. Teise põlvkonna bioetanool hõlmab lignotselluloosist saadud toorainet ning vajalikke töötlemis- ja pärmimisprotsesse. Biodiisel valmistatakse lipiididest (taimeõlid või kasutatud toidõlid) transesterifikatsiooni teel metüülestrid, mis sobivad diiselkütuse asendamiseks.

Toorained varieeruvad: raps, soja ja palmiõli ning muud lipiidirikkad taimed biodiiselile; suhkruroog ja mais bioetanooli jaoks; jäätmed ja lignotselluloosist koosnev biomass teise põlvkonna kütuste jaoks. Kolmanda põlvkonna biokütused hõlmavad mikro- ja makroalgasid ning teisi tselluloosi baasilisi materjale.

Keskkonnamõjud: Biokütused võivad vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid võrreldes fossiilkütustega, kuid mõju sõltub toorainest, tootmismeetoditest ja maadekasutusest; indirektne maadekasutuse muutus võib vähendada kasu. Euroopa Liit on kehtestanud jätkusuutlikkuse kriteeriumid biokütuste kasutamisel.

Majandus ja poliitika: Biokütused on osa energeetika mitmekesistamisest ja kliimamuutuste leevendamise strateegiat. Neid kasutatakse sageli fossiilkütuste osakaalu vähendamiseks segatuna. Väljakutsed hõlmavad toidukonkurentsi, vee- ja ressursitarbimist, kulude kõikumist ning tehnoloogia arengut.