avakaevanduse

Avakaevandamine ehk avakaevandus on kaevandamismeetod, mille käigus maavara eraldatakse ja kogutakse otse avatud kaevanduses, mis paikneb maapinna kohal või selle lähedal. Kaevandustööd viiakse läbi samm-sammuliste platvormide ehk benchide abil, mis tagavad kaevanduse seina stabiilsuse ja võimaldavad järkjärgulist kaevamist.

Tööprotsess hõlmab geoloogilise uuringu ja projekti koostamist, puurimist ja plahvatamist, kivimite lõhkumist, laadimist ja vedu. Eraldatud materjal jaguneb tavaliselt kaevatavale maavarale ja üleliigseks kiviks ehk mullaks. Kaevanduse suurus ja tootlikkus sõltuvad varu paiknemisest ja koorimisvahekorrast, mis näitab, kui palju maapinda tuleb varu saamiseks liigutada.

Keskkonnamõjud ja ohutus on avakaevandamisel olulised. Ülespoole suunatud kaevandused võivad märkimisväärselt muuta maastikku, kahjustada elupaiku, suurendada tolmu ja müra ning mõjutada vee kvaliteeti. Seetõttu korraldatakse eeltööd keskkonnamõju hindamisega, rakendatakse veehaldust, tolmu- ja müratõrje ning planeeritakse rekultivatsioon, et pärast kaevanduse sulgemist taastada maastik ja vähendada pikaajalisi mõjusid.

Majanduslikult on avakaevandamine sageli kuluefektiivsem kui süvakäevandus, kui varu asub maapinnale lähedal ja koorimisvahekord on mõistlik. Pärast tegevuse lõppu tehakse rekultivatsioon, mille eesmärk on taastada maastik, vähendada keskkonnamõjusid ja võimaldada piirkonnal tulevikus kasutada maad muul otstarbel, näiteks metsastamiseks, haljastuseks või veekogude rekreatiivseks kasutuseks.