Kaevanduse

Kaevandamine tähistab loodusvarade eraldamist Maa pealt ja nende töötlemiseks ettevalmistamist. Protsess hõlmab geoloogiliste uuringute läbiviimist, varude suuruse ja kvaliteedi hindamist, kaevanduste rajamist ning toorainete eraldamist ja transporti tööstuslikku kasutamiseks. Pärast tegevuse lõppu rakendatakse rekultiveerimist ehk maa taastamist, et vähendada keskkonnamõjusid ja taastada ökosüsteeme.

Peamised kaevandamismeetodid on avakaevandus ehk avakaevandamine ja süvakaevandus ehk süva kaevandamine. Avakaevandus sobib suuremate ja pinnasest kergemini ligipääsetavate varude eraldamiseks, kus maapind eemaldatakse mugavalt avatud kaevu kujul. Süvakaevandus kasutatakse siis, kui varud paiknevad sügaval või kui maapinnale ligipääs oleks ebamugav või ebaotstarbekas. Töötlemine võib hõlmata purustamist, sorteerimist ja väärismetallide või muude toodete eraldamist ning jäätmete ja reostusainete haldamist.

Eestis on olulisim loodusressurss põlevkivi, mida kasutatakse peamiselt energia tootmiseks ja keemiliste toodete valmistamiseks. Lisaks on olemas erinevad mineralaalsed varud, nagu lubjakivi ja teised kivimid, ning väiksema mahuga metallilist laadi varud. Kaevandamine Eestis toimib tihti maavara seaduse ning Keskkonnaseadustiku alusel ning vajab heakskiitu ja luba Keskkonnaametilt ning muid regulatiivseid nõudeid, sealhulgas keskkonnamõju hindamist ja rekultiveerimise kohustust.

Keskkonnamõjud võivad hõlmata elupaikade hävimist, veetasakaalu muutusi, tolmu ja veereostust ning maastikukahjustusi. Seetõttu on oluline hoolikas planeerimine, jäätmete korraldamine, veemajutus ning pärast kaevanduse lõpetamist maa taastamine ja ökoloogilise tasakaalu taastamine.