arenguteooriad

Arenguteooriad on akadeemiline mõiste, mis kirjeldab ja tõlgendab globaalset ning regionaalsete arenguprotsesside ning püüab selgitada, miks riigid ja piirkonnad arenevad erinevalt. Need teooriad koguvad endas majandusteaduse, sotsioloogia, antropoloogia ja arengusteaduse vaateid ning on mõjutanud arengupoliitikat ning rahvusvahelist abi.

Modernisatsiooni teooria väidab, et areng järgneb ühele üldisele mudelile: traditsioonilisest kogukonnalikkusest liikumine modernsuse ja tööstusliku arengu suunas ning institutsiooniliste reformide kaudu. Kriitikud märgivad, et teooria on eurokeskne ja alahindab globaalset jõujaotust ning kultuurilisi erinevusi.

Sõltuvuse ning maailmamajanduse teooriad rõhutavad globaalset ebavõrdsust. Sõltuvusteooria näeb arengut piiratud raames, kus perifeeria riigid on seotud kesksete riikidega ekspordi, kapitali ja tehnoloogia voogudega, mis pidurdavad sisemist arengut. Maailmamajanduse teooria jagab maailma kesk-, perifeeria ja semi-perifeeria piirkondadeks ning väidab, et riigi areng sõltub selle positsioonist rahvusvahelises süsteemis.

Inimarengu ja suutlikkuse lähenemine (Sen, Nussbaum) keskendub inimestele ja nende võimalustele: pikaealisus, hea tervis, haridus, oskused ja valikuvõimalused. HDI ehk inimarengu indeks on selle lähenemise mõju mõõt, mis ühendab elatustaset, oodatavat eluiga ja hariduslikku kättesaadavust. Jätkusuutlik areng ja kogukondlik osalus rõhutavad keskkonna, sotsiaalse õiguse ja vaesuse vähendamise osa arengupoliitikas.

Post-development teooriad ja kriitika rõhutavad, et universaalne arengunarratiiv on sageli lääne päritolu ning ei arvesse kohalikke kontekste ning teadmisi. Ka tänapäevases diskursuses rõhutatakse vajadust kohandada arengustrateegiaid kohaliku kogemuse ja keskkonna piiridega ning kasutada oskuslikke ja osalusel põhinevaid meetodeid.