amplituudivõtmemodulatsiooni

Amplituudivõtmemodulatsioon, tuntud ka kui AM, on modulatsioonitehnika, mida kasutatakse sidesüsteemides, et edastada teavet raadiosagedusliku kandja abil. See saavutatakse kandja amplituudi varieerimisega proportsionaalselt kodeeritava signaaliga. Lihtsamalt öeldes muutub raadiolaine tugevus vastavalt edastatavale helisignaalile või muule andmetüübile.

AM-modulatsioonis koosneb edastatav signaal kahest osast: kandja sagedusest, mis on kõrgsageduslik laine, ja moduleerivast signaalist, mis kannab teavet, näiteks heli. Kandja amplituud moduleeritakse modereeriva signaaliga, mis tähendab, et kandja tugevus suureneb ja väheneb vastavalt modereeriva signaali väärtustele. Tulemuseks on AM-signaal, mida saab edastada ja vastu võtta vastavate seadmetega.

AM-i kasutati laialdaselt varajastes raadiorakendustes selle lihtsuse ja suhteliselt lihtsa demodulatsiooni tõttu. Selle peamine puudus on selle tundlikkus müra ja häirete suhtes, mis võib põhjustada signaali kvaliteedi halvenemist. Vaatamata sellele kasutatakse AM-i endiselt paljudes rakendustes, sealhulgas AM-raadiolevis, lennundussides ja mõnedes andmeedastussüsteemides, kus selle eelised kaaluvad üles selle puudused. AM-i analoogiliselt toimivad ka teised modulatsiooniliigid, nagu sagedusmodulatsioon (FM) ja faasimodulatsioon (PM), kuid need muudavad kandja teisi omadusi, mitte amplituudi.