modulatsioonitehnika

Modulatsioonitehnika on signaali omaduste muutmise ja kande-signaali abil informatsiooni edastamise teadus ning praktika. Modulaatsioon võimaldab muuta info kandjat nii, et see sobiks edastuskanalile, eristuks vastuvõtul ja taastuks sihtmärgiks. Eesmärgiks on suurendada edastusmahtu, parandada vastupidavust häiretele ning võimaldada samaaegset andmeside mitme kanali kaudu.

Peamised modulatsiooniliigid jagunevad analoog- ja digitaalseks modulatsiooniks. Analoogmodulatsioonid hõlmavad amplituudmodulatsiooni (AM), sagedusmodulatsiooni (FM) ja faasmodulatsiooni (PM). Digitaalse modulatsiooniga muudetakse sümbolid diskreetsete väärtustega ning rakendatakse erinevaid kombinatsioone amplituudi, faasi ja sageduse muutmiseks; tavapäraste näidetena mainitakse kvadratuurse amplituudmodulatsiooni (QAM), faasi- või sagedusvõtteid ning kaasaegseid tehnoloogiaid nagu OFDM.

Demodulatsioon on vastupidine protsess, mis taastab algse informatsiooni vastuvõtul. See nõuab tavaliselt sünkrooni ja kanalil põhinevate omaduste kompenseerimist, sealhulgas filtratsiooni ja eraldamist, ning sõltub kanali mürast ja kõrvalekalletest. Modulaatori ja demodulaatori koostöö peab tagama õige ajastus ja sageduslehe ning tihti ka koodi- või kumerdamise mehhanismide kasutamise.

Rakendused hõlmavad raadio- ja televisiooniside, satelliitside, mobiilset andmesidet, Wi-Fi ja Bluetoothi ning laiemalt kogu sideinfrastruktuuri. Modulatsioonitehnika on arenenud alates analoogsetest meetoditest kuni digitaalse üleminekuni, kusjuures kaasaegsed lahendused keskenduvad suuremale läbilaskevõimele ja kasutusele tihedama kanalitaluvusega.