faasimodulatsioon

Faasimodulatsioon (PM) on nurga modulatsioon, kus kandja faas muudetakse modulatsioonisignaalile vastavalt. Kandja signaalil on konstantne amplituud ja faas muutub ajas vastavalt m(t). Kui kandja võimsus on Ac ja keskssagedus f_c, kirjeldatakse ajal s(t) kui Ac cos(ω_c t + φ(t)), kus φ(t) on faasi kõrvalekalle.

PM-i puhul faas on φ(t) = φ_0 + k_p m(t), kus φ_0 on algfaas ja k_p on faasi muutumise tundlikkus (rad/ülik). Seega faasi muutumine on otseselt sõltuv modulatsioonisignaalist. Heli sporot: instantsiaalne sagedus f_i(t) on f_i(t) = f_c + (1/2π) dφ/dt. Selle tulemusena PM-ist sõltub sagedus sageduse kõrvalekandest m'(t) kaudu: näites m(t) = M cos(ω_m t) on f_i(t) = f_c − (k_p M ω_m / 2π) sin(ω_m t).

PM ja FM on tihedalt seotud vormid, mida eristab faas/kiiruse muutumise tegelik sõltuvus. PMi spekter koos sinusoidaalse modulaatoriga sisaldab kõrvalkõvasid (sidebands), mille amplituudid kirjeldatakse tavaliselt Bessel-funktsioonide abil ja faasi jaam β = k_p M järgi. PM tekitab konstantse kestalevi, ehk energeetiliselt konstantse kandja, mis on eelis võrginfoke jaamade jaoks.

Rakendused ja omadused: faasimodulatsioon on oluline alus digitaalsetes faasisõnumlõikudes (PSK, nt BPSK, QPSK) ning mõnel juhul analoogsidevuses. PM pakub head vastuvõtu stabiilsust amplitudimuutuste suhtes, kuid nõuab täpset faasi kontrolli ning sageduse kõrvalekallete tähelepanu. PM-i hinnatakse sageli koos FM-ga angle-modulatsioonina, mis ühtlustab laiuse ja piiravuse omadused erinevates sidekanalites.