ajupildistamisest

Ajupildistamisest ehk neuroimagingust on pildistamistehnoloogiate kogum, millega saab aju struktuuri ja funktsiooni kujutada ilma kirurgilise sekkumiseta. Tehnoloogiad jagunevad peamiselt struktuurse ja funktsionaalse pildistamise vahel. Struktuurne pildistamine keskendub aju anatoomiale ja kudede ehitusele ning hõlmab peamiselt kompuutertomograafiat (CT) ja magnetresonantstomograafiat (MRI). Funktsionaalne pildistamine püüab kajastada aju aktiivsust ning kasutab meetodeid nagu funktsionaalne MRI (fMRI), positronemissiooni tomograafia (PET) ja SPECT (single-photon emission computed tomography). Lisaks kasutatakse ajupildistamisesse elektrofüsioloogilisi meetodeid, näiteks EEG (elektroentsefalograafia) ja MEG (magnetoentsefalograafia).

Rakendused hõlmavad kliinilist diagnoosi ja haiguste jälgimist (nt ajukasvajad, insult, neurodegeneratiivsed haigused) ning operatiivse planeerimise juhendamist; samuti on oluline osa uuringutest ja kognitiivse neuroteaduse edendamisel, mis aitab mõista ajufunktsioone ja erinevate protsesside seoseid.

Ohutus ja piirangud: MRI puhul on oluline metallide eestikeelsus ja ruumi—mürataset ning patsiendi mugavust; magnet võib põhjustada klaustrofoobiat ning kiirendi magnetväljade mõju. CT kasutab ioniseerivat kiirgust, PET ja SPECT nõuavad radioaktiivseid märgiseid ning nende kasutust tuleb hoolikalt kaaluda. Tulemuste tõlgendamine nõuab spetsialiste ning pildistamine on kulukas ning mõnikord piiratud ligipääsuga.

Ajaloost: CT areng toimus 1970ndatel, MRI 1980ndatel; fMRI tekkis 1990ndatel ning difuusion tensor imaging (DTI) ning täiendavad funktsionaalsed meetodid laienesid 1990ndatel–2000ndatel. Kokkuvõttes on ajupildistamine kriitiline tööriist kliinilises praktikas ja teaduslikes uuringutes, pakkudes tähelepanuta jäetud teavet ajuprotsesside kohta.