aglutinatsioon

Aglutinatsioon on nähtus, mille käigus osakesed, näiteks vererakud või bakterid, klombuvad kokku. Selle peamine põhjustaja on antigeenide ja antikehade vahelise interaktsiooni teke: antikehad seovad rakupinnale antigeene ja võivad ristühendada rakke, moodustades suuremaid klastreid. Aglutinatsiooni kasutatakse laialdaselt diagnostikas ja laboratoorsetes testides, näiteks vereliigi ABO määramisel, kus sobivad antikehad põhjustavad vererakkude klomimise. Samuti kasutatakse seda mõnede infektsioonide ja immunoloogiliste seisundite diagnoosimiseks. Testid on tavaliselt kiired ja lihtsad, kuid tulemused sõltuvad proovi kvaliteedist ja tingimustest.

Aglutinatsioon on ka keeleteaduses kasutatav mõiste. Aglutinatiivne keel on morfoloogiline tüüp, kus sõnad moodustatakse lisades juurele järjestikku üksikuid afikse, millest igaüks tähistab ühte grammatikalist funktsiooni (näiteks aega, kääne, omastamist). Näited agglutinatiivsetest keeltest on Türgi, Soome ja Ungari. Sellistes keeltes on afiksid tavaliselt selgelt eristatavad ja need ei muuda juure lõppvormi väga palju, kuigi tegelikkuses võib esineda mitmesuguseid nüansse ning keeled võivad näidata segu agglutinatsiooni ja fusionalismi omadustest.

Aglutinatsioon ei kuulu ühteainsasse valdkonda ning selle mõiste on oluline nii bioloogias kui keeleteaduses, pakkudes eristavaid viise, kuidas maailm koondub ja moodustab struktuure.