Aglutinatsiooni

Aglutinatsiooni (aglutinatsioon) on mõiste, mida kasutatakse mitu erinevas valdkonnas, peamiselt linguistikas ja immunoloogias, ning mis tähistab kahe või enama ositsa spetsiifilise koostoime tõttu kattumist või ühendamist. Etymoloogiliselt tuleb sõna ladina keelest glutinare’m, mis tähendab kinni kleepumist.

Linguistikas on aglutinatsioon morfoloogilise süsteemi tüüp, kus sõnad moodustatakse järjestades eraldatutest morfeemidest, millest igaüks kannab ühe grammatilise tähenduse. Sellises keeltes on morfeemid tavaliselt eraldi, selgelt eristatavad ja lisatakse tuumalisele sõnale järjestikku, ilma et üks morfeem muutuks oluliselt teise funktsiooniga. Aglutinatiivsed keeled kipuvad omama rikkaid, kuid süstematiseeritud pöördkeere: iga lisand on oma tähendusega ja sõnal on selge jaosõlme struktuur. Peamised näited keeltest on Türgi, Soome, Ungari ja Basque. Näide Türgi keelest: evlerimizden “meie majadest” jaguneb sõnadeks ev (maja) + ler (liikumine/pluraal) + imiz (meie) + den (alates). Selline ehitus võimaldab normaalseid morfeemide vahelehvimisi ja paremat neutraalseid Parse-tulemusi.

Võrdluses teiste keelte tüüpidega on aglutinatiivsus vastand fusionaalsele ja isolatsioonilisele tüübile. Fusionaalsetes keeltes võivad üks affix tähendada mitu grammatilist omadust korraga ja morfeemid võivad olla tugevasti omavahel seotud, samas isolatsioonilised keeled kasutavad väga väheseid afekte ning tähendused on sageli eraldi sõnitletud.

Immunoloogias tähistab aglutinatsioon veres või teistes proovides osade või partiklite ühinemist hulgalisandite mõjul. Antikehade või komplementide tõttu toimub rakkude või muude osade klompimine, mis võimaldab sucha laboratoorseid teste, näiteks veregruppide määramist (ABO süsteem), ning erinevate patogeenide või antigeenide avastamist via agglutination- või latextestide abil. Aglutinatsioon on seetõttu oluline diagnostiline mehhanism ning aitab määrata sobivaid vereülekandeid ja infektsioonide diagnoosi.

---