aggressiivsuse

Agressiivsuse mõiste viitab käitumise või suhtumise iseloomule, mille eesmärk on teise inimese, loomade või esemete kahjustamine või kontrolli saavutamine. Agressivst ehk agressiivsust võib väljendada füüsilise rünnakuna, verbaalse rünnakuna või sotsiaalse survena ning see võib olla nii impulsiivne kui kalkuleeritud.

Agressiivsuse tüübid jagunevad tavaliselt reaktiivseks (emotsionaalne vastus provokatsioonile) ja instrumendiliseks ehk eesmärgipäraseks (vägivalda või ähvardust kasutades soovitud tulemuse saavutamine). Füüsiline ja verbaalne agressiivsus on kõige tavalisemad vormid; lisaks nimetatakse sageli relatsioonilist või sotsiaalset agressiivsust, mis kahjustab teiste sotsiaalset suhet või maine.

Põhjused ja mehhanismid: agressiivsuse kujunemist mõjutavad bioloogilised tegurid (nagu hormoonide tasemed, aju funktsioonid), sotsiaalsed ja kultuurilised normid ning kognitiivsed protessid. Frustratsioon-aggresioon hüpoteesi järgi võib frustratsioon vallandada agressiivset reaktsiooni. Treening ja kogemused võivad vähendada agressiivsust; riskifaktorid hõlmavad stressi, varasemat vägivaldset kogemust ning alkoholi või ravimite tarvitamist.

Mõõtmine ja hindamine: agressiivsust hinnatakse erinevate küsimustike ja hindamismeetoditega, näiteks Buss-Perry agressiivsuse küsimustik (BPAQ) või teised standardiseeritud skaala. Huvitavad on nii käitumuslikud kui eneseteatamisandmed.

Vähendamine ja sekkumine: tõhusaid lähenemisi on mitmeid, sealhulgas kognitiivne käitumisteraapia, emotsioonide reguleerimise arendamine, konfliktide lahendamise oskuste õpetamine ja peretöö. Aeg-ajalt vajalik on professionaalne abi, kui agressiivsuse ilmingud kujutavad endast ohtu endale või teistele.