UVvalguse

UVvalgus on elektromagnetiline kiirgus, mille lainepikkuste vahemik on umbes 100–400 nanomeetrit. Seda kiirgust ei näe inimene ja suur osa sellest tuleb päikesest, kuid esinevad ka tehislikud allikad nagu UV-lambid ja UV-LED-id. UV-kiirgus jaguneb tavapäraselt kolmeks alaliigiks: UVA (315–400 nm), UVB (280–315 nm) ja UVC (100–280 nm). UVA moodustab suurema osa looduslikust UV-kiirgusest ning tungib sügavamale nahka; UVB põhjustab põletusi ja DNA kahjustusi; UVC on kõige ohtlikum, kuid enamus sellest imendub stratosfääri ozonikihtide poolt, seega maale jõuab vaid väike osa UVC-st.

Tehislikud allikad võivad pakkuda nii UVA- kui ka UVB-kiirgust ning mõnikord ka UVC-st, kuigi mõeldud kasutus on tavaliselt desinfitseerimine või tööstuslikud kõvenemisprotsessid. UV-kiirguse mõju sõltub lainepikkusest, kiirguse tugevusest ja kokkupuute kestusest. Pikaajaline või korduv UV-kokkupuude võib põhjustada nahapõletusi, kiirgustundlikkust ja suurendada naha vähi riski ning silmadele fotokeratiiti või katarakti. UVA ja UVB võivad põhjustada naha vananemist ning pigmentatsioonimuutusi.

Kaitse ja mõõtmine: UV-kiirguse tugevust hinnatakse UV-indeksi ja irradiance’iga (W/m²). Ohutuse tagamiseks kasutatakse laia spektriga päikesekaitsekreeme, UV-filteriga kaitseprille ning varju või riietust. Mõnes tööstus- ja meditsiinivaldkonnas kasutatakse UV-kiirgust kontrollitud tingimusteks, näiteks fototeraapias, desinfitseerimises ja UV-kõvenemisel.