desinfitseerimine

Desinfitseerimine on protsess, mille eesmärk on vähendada patogeensete mikroorganismide hulka pindadel, tööriistadel ja keskkonnas nii, et nakkuste levik oleks minimaalne. See on osa infektsioonikontrollist ning erineb puhastamisest (mustuse ja jääkide eemaldamine) ning steriliseerimisest (elusorganismide täielik hävitamine).

Desinfitseerimine jaguneb keemilisteks ja füüsikalisteks meetoditeks. Keemiline desinfitseerimine kasutab lahuseid või pihustusi, mille koostises on alkoholid, klooriühendid, peroksüüdid või kvaternaarühendid. Füüsikaline desinfitseerimine hõlmab kõrget temperatuuri, kuuma vett või UV-C kiirgust. Toimetamiseks on oluline õige kontsentratsioon, kontaktiaeg ja sobiv pind (materjalist sõltuvus).

Kasutusalad: haiglad ja kliinikud, laborid, toidutööstus, koolid ning kodused ruumid. Enne desinfitseerimist tuleks pind esmalt puhastada, seejärel rakendada desinfitseerimisvahend ja lasta toimida tootjate soovitatud kontaktiajaga; pärast tööd lastakse pinnal kuivada.

Ohutus ja keskkond: desinfitseerimisvahendeid tuleb kasutada juhiste järgi, kanda isikukaitsevahendeid, tagada ventilatsioon ja vältida kahjulike ainete segamist; jäätmed tuleb käitida vastavalt kohalikele reeglitele.

Regulatiivne raamistik: desinfitseerimine on reguleeritud riiklike standardite ja juhistega (nt WHO/CDC või Euroopa standardid), mis määravad soovituslikud tasemed ja kasutusnõuded.