Tõrjutus

Tõrjutus on meditsiiniline mõiste, mis kirjeldab kudede või organi ebanormaalset väljaulatumist või asendi muutumist tavapärasest kohast. See võib esineda erinevates kehaosades ja võib olla ajutine või püsiv, vägagi sõltudes asukohast ja tekkemehhanismist.

Tõrjutuse vormid võivad olla seotud nii kudede prolapsi kui ka organite nihke või väljaulatuvuse ehk protrusiooniga. Täpne nimetus ja kirjeldus sõltuvad sageli konkreetsest piirkonnast ja kontekstist, mistõttu kasutatakse spetsiifilisi terminuuringuid, et kirjeldada asukohta ja mehhanismi (näiteks kõhu- või nahaaluste kudede tõrjutused, liigeste või organite asendi muutused).

Diagnoos põhineb kliinilisel läbivaatusel ning vajadusel täiendavatel pildistamismeetoditel nagu ultraheli, röntgen, computertomograafia või magnetresonantsspektrid. Oluline on hinnata tõrjutuse suurust, aega ning võimalikku tüsistust, nagu verevoolu katkemine kudedes.

Ravi sõltub tõrjutuse tüübist ja raskusest. Kergetel juhtudel võib piirduda jälgimise, füsioteraapia ja elustiili muutustega. Raske või kiiresti progresseeruv tõrjutus ning olukorrad, kus võib tekkida vereringe- või kudekahjustus, vajavad sageli kirurgilist sekkumist. Ennetus hõlmab üldist tervislikku eluviisi, vigastuste vältimist ja varajast meditsiinilist seiret, kui sümptomid ilmnevad.

Tõrjutuse diagnoos ja ravi nõuavad tavaliselt eriarstide hinnangut, et selgitada olukorra spetsiifikat ja koostada sobiv raviplaan.