Täislaadimine

Täislaadimine, ehk täislaadimise protsess, tähendab taastuva või korduvõõrtinguga aku maksimaalse, nimiväärtusega salvestusvõimsuse saavutamist. See mõiste on levinud elektroonika, akutehnoloogia ja sõidukite akude kontekstis, kus laadimise eesmärk on viia aku kuni 100 protsendi mahutavusest ning seejärel vajadusel hoida või lasta säilitada kasutusvõime.

Tavaliselt kasutatakse liitiumioon- (Li-ion) akude puhul kahte faasi laadimises: konstantne vool (CC) kuni märgise pakub soovitud olukorda (tüüpiline perakruvi võrreldes, mis tähendab umbes 4,2 V ühel rakkudel), seejärel konstantne pinge (CV), kus laadimisvool järk-järgult kahaneb kuni laadimissüsteem lõpetab või aku vool langeb teatud läve alla. Erinevad keemiad võivad kasutada erinevaid maksimaalseid voltagesid; seetõttu võib täislaadimise määr sõltuda kasutatava aku tüübist.

Kasulikkus ja kompromissid: Täislaadimine annab kasutajale maksimaalse kuluva mahutavuse ja kohe kasutusvõime, kuid korduv täislaadimine võib liitium-ioonakude eluiga lühendada. Seetõttu soovitavad paljud tootjad ja eksperdid kasutada laadimisrežiime, mis piiravad täislaadimise vahemikku, näiteks 80–90%, et pikendada tsükliaega. Aku soojuslikkus ja temperatuur mõjuvad kahjustavalt ning kõrge temperatuur laadimise ajal kiirendab vananemist.

Ohutus ja haldamine: Tänapäevased akud kasutavad kaitsesseadmeid (BMS), mis jälgivad pingeid, voolu ja temperatuuri, et vältida ülelaadimist, ülekuumenemist ja lühiseid. Soovitatakse kasutada kvaliteetseid ja sertifitseeritud laadijaid ning välistada kahjustatud kaablite või seadmete kasutamist. Jäetuna laadima jätmine hästi ventileeritud ruumis on samuti oluline.

Kontekstides eristuvad täislaadimise praktikud: nutitelefonid, sülearvutid ja elektrisõidukid võivad pakkuda režiime, mis piiravad täislaadimise 80–90%-ni igapäevaseks kasutuseks, samas kui vajadusel saab laadida täielikult. Täislaadimise mõiste hõlmab nii tehnilist protsessi kui ka selle mõju kasutaja kogemusele ja akude hooldusele.