Tähendusvarjostus

Tähendusvarjostus on semiootiline ja pragmaatiline nähtus, mille puhul otsese tähenduse juurde lisatakse või muudetakse konnotatsioone kontekst, kõneleja positsioon ja retoorilised vahendid läbi sõnavaliku või stilistilise valiku. See võimaldab väljendada hoiakut, eelarvamust või mitmekihilisi tõlgendusi ilma otsese väitega. Tähendusvarjostus võib toimuda nii sõnastiku kui lauseülese semantika tasandil, ning sageli sõltub see kuulaja või lugeja taustast ning olukorrast.

Nende varjundite tekkel on mitu levinud mehhanismi: hedging ehk pehmendamine, mille abil väidet muudetakse ebakindlaks või osaliselt kinnitamata; metafooride ja metonüümide kasutus, mis suunab tähelepanu ning lisab tähenduslikke kihte; implicature ehk kihilisus, kus loobutakse otsekommetikast ja laskutakse kontekstipõhiste tõlgenduste juurde; ning raamimine, milles sündmuse või otsuse tähendus kujundatakse kindla vaatevälja või poliitilise/heiskese positsiooni kaudu.

Näited võiksid hõlmata: „Tulemustest võidakse järeldada, et olukord paranes,“ kus sõna „võib“ ja „võib-olla“ varjavad kindlat jutustushooli; või „aruanne viitab potentsiaalsetele arenguvõimalustele“ – see varjab hetkelisi tulemusi ja rõhutab võimalusi rohkem kui kindlaid fakte. Tähendusvarjostus on tihedalt seotud hedgingi, implicatuuri ja raamimise mõistetega ning selle analüüs hõlmab discourses analysis, pragmaatikat ning korpusteavet.