Tuletisinstrumentide

Tuletisinstrumentide, ehk derivatiivide, grupp on finantsinstrumentide klass, mille väärtus sõltub teisest alusvarast või indeksist. Nende peamised eesmärgid on riski maandamine, investeerimine ja spekuleerimine. Paljud tuletisinstrumentid on standardiseeritud ja kaubeldavad börsil, teised aga on üle-laua (OTC) lepingud.

Peamised tüübid on futuurid, optsioonid, forwardid ja swapid. Futuurid on standardiseeritud lepingud, kus kehtestatakse alusvara ostmise või müümise hind ning täitmise kuupäev; need kauplevad tavaliselt börsil ning nende täitmine on kindlustatud clearingi kaudu. Forwardid on sarnased, kuid mitte standardiseeritud ning tavaliselt OTC-lepingu vormis, mis teeb need vähem läbipaistvaks. Optioonid annavad ostjale õiguse osta (call) või müüa (put) alusvara kindla hinna eest kindlal ajal või enne seda. Swapid hõlmavad maksegraafikute vahetust, näiteks intressimäärade või valuutade osas.

Alusvarad võivad olla aktsiad, võlakirjad, toorained, valuutad ning indeksid või intressimäärad. Tuletisinstrumentide kasutamine võimaldab riskide maandamist, tulevaste hindade fikseerimist ja turule ligipääsu ilma alusvara omamiseta. Need instrumendid võivad suurendada likviidsust ning pakkuda arbitraaži ja spekulatsiooni võimalusi, kuid samal ajal suurendavad võimenduse ja hinnakõikumistega seotud riske.

Turul on nii börsil kaubeldavaid kui ka OTC-lepinguid. Regulatsioonid, näiteks Euroopa Liidus EMIR ja MiFID II, tegelevad tuletisinstrumentide esituste, riskihalduse ja läbipaistvuse nõuetega. Riskide hulka kuuluvad vastastikune (counterparty) risk, turu- ja likviidsusrisk ning mudelipõhine risk, mis võivad põhjustada märkimisväärseid kahjumit.