Tekstikodeerimine

Tekstikodeerimine viitab protsessile, mille käigus muudetakse tekst andmeteks, mida arvutid saavad töödelda. See hõlmab tähemärkide, nagu tähed, numbrid ja sümbolid, teisendamist arvulisteks väärtusteks, mis on arvuti jaoks arusaadavad. Ilma tekstikodeerimiseta ei saaks arvutid digitaalselt salvestada, edastada ega töödelda ühtegi tekstivormis teavet.

Erinevaid tekstikodeerimissüsteeme on ajaloo jooksul välja töötatud, millest igaühel on oma viis tähemärkide numbritesse teisendamiseks. Üks varasematest ja laialdasemalt tuntud kodeeringutest oli ASCII (American Standard Code for Information Interchange). ASCII kasutab 7 bitti iga tähemärgi esindamiseks, võimaldades kokku 128 erinevat tähemärki, sealhulgas suured ja väikesed tähed, numbrid, punktuaarimärgid ja juhtimiskäsud.

ASCII oli piisav ingliskeelse teksti esindamiseks, kuid see ei suutnud toetada paljusid teisi keeli, millel on erinevad tähestikud ja diakriitilised märgid. Selle piirangu ületamiseks töötati välja laiendatud ASCII kodeeringud ja hiljem Unicode. Unicode on praegu maailmas kõige laiemalt kasutatav tekstikodeerimine, mille eesmärk on esindada kõiki maailma kirjasüsteeme. Unicode kasutab enamasti 16 bitti tähemärgi kohta, mis võimaldab miljoneid erinevaid tähemärke, sealhulgas kirillitsa, kreeka, hiina, jaapani tähemärgid ning mitmesugused sümbolid ja emotikonid.

Tekstikodeerimine on oluline failide salvestamisel, veebisaitide kuvamisel ja tarkvararakenduste koostamisel. Vale kodeeringu kasutamine võib põhjustada teksti moonutusi, kus tähemärgid kuvatakse valesti või ilmuvad täiesti juhuslikud sümbolid, mida tuntakse kui "mojibake". Seetõttu on oluline mõista ja kasutada õiget tekstikodeeringut, et tagada tekstiandmete täpne ja usaldusväärne töötlemine.