Tõsidust

Tõsidus isesees kirjeldab eestikeelses keeles inimese või olukorra kvaliteeti, mis on seotud tõsise ja ärritamatu lähenemisega. Sõna tähistab muutumatut või sügavalt kaalutud ning sihiaja suhtumist, kus arutlus, kõne või tegevus on kantud gravitatsioonist ja siirast eesmärgist. Tõsidus võib viidata nii inimese isiklikule hoiakule kui ka piiritlevale toonile või üldisele käsitlusele.

Etymoloogia poolest tuleneb tõsidus sõnast tõsine ehk tõsine olemus. Abstract nouni moodustus -dus lisab tegusõnadest või omadussõnadest vormi, mis märgib olekut või kvaliteeti. Kõnekeeles esineb tõsidus sageli koos sõnaga, mis väljendab olukorra või küsimuse raskust ja tähtsust. Kõne või teksti tonaalsus võib olla tõsine, kui on vaja põhjalikkust või austust teema vastu; kergelt huumoriga varjatud olukordades on see vähem kohal.

Kasutus ja nüansid:

- Küsimuse tõsidus rõhutab, et teema on oluline ja väärib põhjalikku arutelu. Näide: “Küsimuse tõsidus nõuab läbipaistvat käsitlemist.”

- Ta rääkis tõsidusega tähendab, et rääkimine oli siiras ja kaalukas.

- Tõsidust võib kasutada ka kirjanduses või poliitilises retoorikas, et rõhutada eesmärgi või väärtuste raskust.

Vastandidena käsitletakse kergemeelsust, lõbusust või kergenduslikku tooni, mida koju tuleb tasakaalustada sobiva kontekstiga. Sõna vormid hõlmavad nominatiivi tõsidus, genitiivi tõsiduse, partitiivi tõsidust ning adverbaalset vormi tõsidusega.