Süüteallikata

Süüteallikata on eestikeelne mõiste, mis tähendab “ilma süüteallikata” ehk olukorda või keskkonda, kus ei esine süüteallikat. Sõna on moodustatud süüteallikas‑'süüte' (ignition source) ning suffixi -ta abil, mida kasutatakse kirjeldamaks seisundit või tingimust, kus potentsiaalne süüteallikas puudub.

Käitlemisel kasutusvaldkondades kirjeldab süüteallikata olukorda, kus süüteallikad on kõrvaldatud või kontrolli all, et vähendada tulekahju või plahvatuse ohtu. Seda tähistavad sageli ametlikud dokumendid, ohu hindamised ning ohutusmärgid. Näiteks võib öeldakse „süüteallikata ala” või „süüteallikata ruum”, kus tehingute, tööde või protsesside käigus ei tohi esineda avatud tulesid, sädemeid või kuuma pinda.

Tavapärased meetmed süüteallikata keskkonna tagamiseks hõlmavad tulekahju vältimist: lõkke kohtade ja sädete piirang, kuumade pindade kontroll, maandus- ja ühendussüsteemid, eraiinustid elektrilised seadmed (tunnetatud kui intrinsically safe või explosion‑proof) ning hea ventilatsioon. Lisaks võib kasutusele võtta inertne gaas või lämmastikuga kattumine ning kontrollitud materjalide ja ainete ladustamise. Koolitus ja regulaarne ülevaatus on olulised, et tagada nõuetekohane tegevus süüteallikata oludes.

Oluline on märkida, et süüteallikata keskkond ei garanteeri täielikku ohutust; riskid võivad tuleneda ka muudest teguritest. Seetõttu järgivad ohutusalased standardid ja riskihindamised jätkuvalt ettenähtud protseduure.