Säilitusperioodid

Säilitusperioodid tähistavad aega, mille jooksul toode või materjal säilitab oma ohutuse ja kvaliteedi kindlaksmääratud säilitustingimustel. Need perioodid võivad tekkida toidukaubadel, farmaatsia-, keemia- ja arhivaaltoodetel ning sõltuvad tootest, töötlemise viisil, pakendil ja säilitusolukordadest. Üldiselt pikem säilitusperiood tähendab, et toode võib püsida ohututena ja kvaliteetsena kauem, kuid see oleneb konkreetsest tooteomadusest ja ümbritsevast keskkonnast.

Toidukaupade puhul jagunevad säilitusperioodid sageli erinevatesse kategooriatesse sõltuvalt ohtudusest ja kvaliteedist. Peremeeritavad või kergesti riknevad tooted (nt liha, piimatooted) vajavad põhjalikku jahutamist või töötlemist ning lühema säilitusperioodi, samas kui konservid ja kuivained võivad püsida kauem. Säilitustingimused nagu temperatuur, niiskus, valgus ja hapnik mõjutavad märkimisväärselt toote vananemist. Pakendamine võib toote eluiga pikendada, kaitstes seda mikroobide, oksüdatsiooni ja niiskuse eest.

Mõõtmine ja märgistamine: säilitusperioodid määratakse tootmisprotsessi ning katseandmete põhjal. Kasutus- või parim enne tähtajad (use-by või best-before) peegeldavad, millal kvaliteet või ohutus on tagatud. Lisaks võivad ettevõtted kasutada prognoosimismeetodeid ja sensoorseid, keemilisi või mikrobioloogilisi teste. Samuti kehtivad regulatiivsed nõuded, mis puudutavad märgistamist ja säilitustingimusi, et tarbijatel oleks selge, millal toodet kasutada või ära visata.