Sissehingamisele

Sissehingamisele on mõiste, mis hõlmab hingamisteede kaudu ainete manustamist või aineosakeste sissehingamist. Tavapäraselt tähendab see protsessi, kus õhk või aerosool hingatakse läbi nina või suu ning jõuab kopsudesse. Meditsiinilises kontekstis viitab sissehingamine sageli ravimite kohaletoimetamisele inhaleerimise teel, mis võimaldab toimeainel kiiret ja lokaalset mõju hingamisteedele.

Manustamismeetodid ja kasutusalad: peamised vahendid on metered-dose inhalerid (MDI), kuivpulberinhalerid (DPI) ja nebulisaatorid. Ravimite tüübid võivad olla bronhodilatatorid (kõrgem õhuvool ja laienemine), kortikosteroidid (põletikuvastased) ning erinevad hingamisteid mõjutavad ained. Sissehingamist kasutatakse peamiselt astma, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse (KOK) ja muude hingamisteede haiguste raviks ning mõnikord akuutsete sümptomite leevendamiseks.

Kodused ja mitte-ravimained: kodustes tingimustes on levinud auru sissehingamine ning soolase lahuse inhalatsioonid külmetushaiguste ajal. Nende tõhusus on piiratud ning neid ei tohiks kasutada asendusena tõhusale meditsiinilisele ravile. Kuuma auru kasutamisel on risk põletuste ja ärrituste tekkeks; õlisid sisaldavaid sissehingamisi tuleb kasutada ettevaatlikult.

Ohutus ja soovitused: inhalatsiooniravi peab määrama arst või apteekr ning järgima tuleb ettenähtud annuseid ja kasutustähtaegu. Pärast kortikosteroidi inhalatsiooni võib olla soovitatav suud loputada; kui tekivad ärritus- või allergilised reaktsioonid, tuleb ravi arsti kätte pöörduda.

Ajaloost ja regulatsioonidest: inhalatsioon on vanem ravi, mille modernsesse vormi ning doseerimist on arendatud peamiselt 20. sajandil inhalerite ja nebulisaatorite kaudu. Ravimite ohutuse ja tõhususe tagamiseks kehtivad rahvusvahelised ning kohalike regulatsioonide standardid.