Sissehingamisel

Sissehingamisel on eesti keeles termin, mis kirjeldab hingamistsükli osa, mil õhk jõuab kopsudesse. Tavaliselt kasutatakse seda kirjeldamaks perioodi, mil sissehingamine toimub ning kopsude gaaside vahetus on aktiivne. Sissehingamine ja väljahingamine moodustavad normaalse hingamisrütmi osa ning neid kirjeldatakse sageli koos kui hingamistsüklit.

Füüsikaline mehhanism. Sissehingamisel tõmbuvad diafragma ja roietevahelised lihased kokku, mille tulemusel suurendab rindkere mahtu ja langeb intrapulmonaalne rõhk, võimaldades õhu liikumist väliskeskkonnast kopsudesse. Õhuvool jõuab ninakõrvalurgete ja hingetorude kaudu alveoolideni, kus gaaside vahetus toimub: hapnik difuuserub verre ja süsinikdioksiid eraldub alveoolide õhku.

Regulatsioon. Hingamistegevust juhivad hingamiskeskused ajus (medulla oblongata ja pons). Keemoretseptorid carotid- ja aordijuurtes jälgivad vere CO2, H+ ja O2 taset ning vastavalt reguleerivad hingamisseadet, sealhulgas hingamissagedust ja -mahtu. Treeningu või haiguste korral võib hingamine muutuda: sagedus ja sügavus suurenevad või vähenevad vastavalt vajadusele.

Kasutus ja kliiniline tähtsus. Sissehingamist kasutatakse meditsiinis ravimite manustamiseks (inhalatsioonravimid, aerosoolid, inhalaatorid) ning see on oluline osa erinevatest hingamisteede haigustest, sealhulgas astmast ja KOK-ist. Diagnostikas mõõdetakse mõnikord sissehingamise faasi hingamissüsteemi funktsiooni hindamiseks, näiteks spiromeetrias. Sissehingamise kvaliteet mõjutab hapniku veregavarustust ning gaasivahetust kogu kehas.