Sisepõlemismootorite

Sisepõlemismootorid, sageli lühendatud ICE (Internal Combustion Engine), on masinad, mis muudavad keemilise energia soojusenergiaks ja seejärel mehaaniliseks tööks. Põlemine toimub mootori sees, silindri või kambriga, mis on selleks ettenähtud. See protsess erineb välispõlemismootoritest, kus kütus põleb väljaspool mootorit ja soojus edastatakse läbi vahetaja.

Tavalisimad sisepõlemismootorid kasutavad gaasikütuseid nagu bensiin, diiselkütus või maagaas. Need mootorid töötavad tavaliselt neljataktilise või kahetaktilise tsükliga. Neljataktiline mootor koosneb sisselaske-, surve-, töö- ja väljalasketaktist. Sisselasketaktil segatakse õhk ja kütus silindrisse. Survetaktil surutakse see segu kokku. Töö- või plahvatustaktil süüdatakse segu, tekitades paisuvaid gaase, mis suruvad kolbi alla ja toodavad tööd. Väljalasketaktil juhitakse põlemisjäägid silindrist välja. Kahetaktiline mootor saavutab samad neli funktsiooni kahes taktis, ühendades sisse- ja surve ning töö- ja väljalasketaktid.

Sisepõlemismootorite peamised komponendid hõlmavad silindreid, kolbe, väntvõlli, nukkvõlli ja süüteküünlaid (bensiinimootorites) või pihusteid (diiselmootorites). Silindrite arv ja paigutus võivad varieeruda, näiteks reas-, V- või boksermootorid.

Sisepõlemismootorid on laialdaselt kasutusel sõidukites, nagu autod, veoautod ja mootorrattad, samuti paljudes muudes rakendustes, sealhulgas generaatorid, lennukid ja mõned laevad. Vaatamata kasvavale elektrisõidukite populaarsusele jäävad sisepõlemismootorid oluliseks jõuallikaks mitmetel põhjustel, sealhulgas nende suhteline energiatihedus ja olemasolev infrastruktuur.