Ristisõdade

Ristisõdade ajastu oli keskajal toimunud usulise ja sõjalise lahingute seeria, mida toetas katoliku kirik ning mille peamine eesmärk oli Jeruusalemma ja Püha Maa kontrolli taastamine kristlusele. Kampaaniad kestsid peamiselt 11.–13. sajandil ja hõlmasid põhiliselt konflikte Lääne-Euroopa, Byzantiumi ja Lähis-Ida vahel. Lisaks Levantidele peeti ristiretki ka Põhja- ja Baltikumi piirkondades.

Esimene ristiretk (1096–1099) lõi Jeruusalemma kuningriigi ning teised kriisialadeni Edessa, Antiokia ja Tripoli. Teine ristiretk (1147–1149) ebaõnnestus suurel määral. Kolmas ristiretk (1189–1192) püüdis kaitsta Jeruusalemma; linnat ei vallutatud, kuid saavutati piiratud võite ja merereite. Neljas ristiretk (1202–1204) suunati peamiselt Konstantinoopolile, mille tulemusena tekkis ajutine Lääne-Lääneks peetav Latin Empire. Edasised ristiretkeid jätkusid 13. sajandi algul, kuid Levanti kontroll kristlaste kätte ei naasnud.

Põhja- ja Baltikumi ristiretked (12.–14. sajand) olid peamiselt Teutooni ja Liivimaa ordude poolt korraldatud ning nende eesmärk oli kristianiseerimine ning paganlike alade alistamine Põhja-Euroopas. Need kampaaniad muutsid piirkonna poliitilist ja kultuurilist maastikku ning tugevdasid kristliku mõju laiemalt.

Ristisõdade mõju oli mitmekülgne: need mõjutasid poliitilist tasandit, edendasid kaubandust ja kultuurivahetust ning jätsid pikaajalised pärandid arhitektuuri, kiriklikku elu ja suhete kujunemisse kristlike ning islami maailmade vahel. Üldine ajalookirjandus näeb ristisõdu kui keerulist ja vastuolulist nähtust, mille lõpp on tavaliselt seostatud 1291. aasta Akre langusega Levantides.