Ribakoodid

Ribakoodid on masinloetavad koodid, mis koosnevad ribadest ja ruumidest või punktidest, mis kodeerivad andmeid. Neid kasutatakse toodete identifitseerimiseks, varude jälgimiseks ja logistika protsesside kiirendamiseks.

Ribakoodide ajalugu ulatub 20. sajandi keskpaiga ideede juurde; 1970‑ndatel hakati looma standardeid, mis võimaldasid koode laialdaselt kasutada. Esimene edukas kaubanduslik skaneerimine toimus 1974. aastal, kui ribakood skaneeriti pakendilt. Ribakoodide standardimise eest vastutavad GS1 ning rahvusvahelised standardiorganisatsioonid (ISO), mis haldavad UPC/EAN ja teisi 1D ning 2D koodide standardeid.

Ribakoodid jagunevad peamiselt 1D (lineaarseteks) ja 2D (kahemõõtmelisteks) koodideks. 1D ribakoodid, näiteks UPC‑A, UPC‑E, EAN‑13 ja Code 39, kodeerivad andmed peamiselt numbrilisel kujul. 2D koodid, nagu QR‑koodid, Data Matrix ja PDF417, salvestavad märksa rohkem teavet ning neid saab paljudel juhtudel skannida nutitelefonide kaameratega.

Skannimine toimub valgusallika ja pilditöötlusanduri abil; ribakood antakse lugejale ja dekodeeritakse. 1D koodidel on sageli kontrollmärk (check digit), mis aitab vigade avastamisel. 2D koodid sisaldavad märksa rohkem andmeid ning nende lugemine ei ole piiratud ainult numbrilise teabega; neid saab sageli skannida ka nutitelefonide kaameratega.

Ribakoodid on laialdaselt kasutusel jaemises, logistikas, tootmises ja tervishoius ning ka raamatukogudes. Nende tõhusus sõltub printimise kvaliteedist, koode skaneerimise kättesaadavusest ning töökeskkonna tingimustest; vigade vältimiseks rakendatakse standardeid, kvaliteedijuhiseid ja veaotsingu meetodeid.