Resorptsioon

Resorptsioon (inglise resorption) on bioloogiline protsess, mille käigus koe või materjal laguneb ja lagundatud ained resorbeeritakse organismi poolt. See võib toimuda luudes, hammaste või muudes kudedes. Organismis on resorptsioon tihti osa kudede ainevahetusest ning see on sageli seotud kudede taastumise ja mineraalide tasakaalustamisega.

Luuresorptsioon on diagnostiliselt oluline ning seda teevad peamiselt osteoklastid. Luukude resorptsioon ja luu moodustamine toimuvad sageli tasakaalus; kui resorptsioon ületab moodustumise, tekib luude hõrenemine, näiteks osteoporoos. Protsessi reguleerivad hormonaalsed signaalid ja molekulaarsed teed, sh parathormoon (PTH), kaltsitonin, D-vitamiin ning RANKL/OPG süsteem. RANKL stimuleerib osteoklaaste, OPG aga neid pidurdab; nende tasakaaluvahendid muudavad resorptsiooni kiirust.

Lisaks luudele on resorptsioon oluline ka hambakudedes. Hambade resorptsioon võib olla väline või sisemine ning sageli seotud traumade, põletiku või ortodontilise liikuvuse tagajärgedega.

Diagnostika hõlmab pildistamist, näiteks röntgeni või densitomeetria abil hinnatakse luude tihedust ja resorptsiooni ulatust. Ravi suunatakse põhjusele ja võib sisaldada antiresorptiivseid ravimeid (nt bisfosfonaadid, denosumab) ning spetsiifilisi hambaravi sekkumisi.