Resistiivsust

Resistiivsust on materjali iseloom, mis kirjeldab, kui tugevalt see vastandub elektrivoolule. See on intriinsiline omadus ja sõltub peamiselt materjali koostisest ja struktuurist, mitte geomeetriast. Resistiivsust tähistatakse sümboliga ρ. Materjali kahe vastaskülje vahelise ristlõike ja pikkuse põhjal on elektrivõime ülekandmist kirjeldav vastupanu R seotud resistiivsusega valemiga R = ρ L / A, kus L on pikkus ja A on ristlõige. Ühik on ohm-meeter Ω·m. Resistiivsust iseloomustab ka elektrijuhtivuse σ = 1/ρ; enamikul juhtudel kasutatakse mõlemaid mõisteid vastastikku.

Resistiivsuse sõltuvus temperatuurist on oluline. Metallide puhul kasvab ρ temperatuuri tõustes, kuna aatomite võnke suurenemine segab elektronide voolu. Pooljuhtidel võib resistiivsus aga temperatuuri muutudes märkimisväärselt väheneda või suureneda sõltuvalt dopingu tasemest ja defektidest. Resistiivsus võib olla anisotroopne: materjalis, kus selle väärtus sõltub voolu suunast, kirjeldatakse tihti kui tensorina describeeritavat omadust.

Mõõtmine ja hindamine: resistiivsust mõõdetakse tavaliselt nelja sondi meetodil või van der Pauw meetodil õhukestel kihtidel, mille eesmärk on eristada materiaalse koostise mõju juhtivusele. Üldiselt see on aluseks materjalide võrdlusele ja kvaliteedihindamisele.

Tüüpilised väärtused: puust vask umbes 1,68 × 10^-8 Ω·m (20 °C), alumiinium umbes 2,65 × 10^-8 Ω·m. Klaas ja teised isolatorid omavad väga suurt resistiivust (tõus kuni 10^12–10^14 Ω·m). Pooljuhid võivad halvasti või hästi juhendada sõltuvalt dopingu tasemest, temperatuurist ja defektidest, ulatudes väga erinevatesse väärtustesse.

Resistiivsust kasutatakse laialdaselt elektriliste komponentide, vaskkaablite, katete ja sensorite disainis ning materjalide uuringutes ühenduste ja kvaliteedi hindamiseks.