Resistiivsus

Resistiivsus on aine võime takistada elektrivoolu. Selle sümbol on ρ ja SI ühik on Ω·m. Resistivsus on materjali sisemine omadus ning sõltub koostisest ja olekust, mitte geomeetriast. Kui materjalist võetakse pikkus L ja ristlõikepind A, on voolu vastupanu R seotud resistiivsusega valemiga R = ρ·L/A. Resistivsus on pöördväärtus elektrijuhivusele: σ = 1/ρ, mille ühik on Siemensi meetri kohta (S/m). Kui materjal on isotroopne, ρ on skalaarkuju; anisotroopsetes materjalides on see tensorina.

Temperatuur ja aine olek mõjutavad resistiivsust. Metallide puhul ρ kasvab temperatuuri tõusuga (temperatuurikoeefitsient α on positiivne). Pooljuhid ja mõnel dielektrikul võib resistivsus varieeruda ning sõltuvus temperatuurist võib olla mittelinearne.

Kasutusnäited ja väärtused: juhtmetes, näiteks vask, on resistiivsus väga väike, ligikaudu 1,68×10^-8 Ω·m at 20 °C. Dielektrilised ained ja keraamikad näitavad palju suuremat resistiivsust, sageli vahemikus 10^8–10^14 Ω·m. Resistivsus varieerub ka veekogude ja lahuste puhul sõltuvalt lahustisosade kontsentratsioonist ja niiskusest.

Mõõtmine ja rakendused: resistiivsust mõõdetakse mitmesuguste meetoditega, näiteks nelja punkti meetod või van der Pauw meetod ning DC-resistiviteedi meetodid. Seda suurust kasutatakse elektriliste komponentide kirjeldamisel, materjalide klassifikatsioonil ja geofüüsikalistes uuringutes maapinna omaduste hindamisel.