Reeglipõhisteks

Reeglipõhisteks nimetatakse lähenemisi ja süsteeme, mis toimivad eksplitsiitselt määratletud reeglite alusel. Reeglid on tavaliselt vormis “kui tingimus … siis toiming”, mis juhivad andmete töötlemist, otsuste langetamist ja tegevuste realiseerimist. Selline arhitektuur põhineb teadmiste baasil ja nõuab eksperdi või domeenipõhiste teadmistest tulenevat reeglitekogumit.

Reeglipõhised süsteemid sisaldavad tavaliselt kolm põhikomponenti: teadmistebaasi, mis sisaldab reegleid; töömälu või faktiandmebaasi, kuhu süsteem talletab hetkeseisuga kättesaadavad andmed; ning tuletusmootorit või reeglipõhist otsustusmasinat, mis rakendab reegleid andmetele ja genereerib tulemusi. Reeglite rakendamine võib toimuda kas ettepoole suunatud (forward chaining) või tagasi suunatud (backward chaining) mõtlemise kaudu, sõltuvalt probleemist ja süsteemi arhitektuurist.

Reeglipõhised lahendused pakuvad läbipaistvust ja selgitatavust, sest otsused põhinevad konkreetselt nähtavatel reeglitel. Need on sobivad kriitilise tähendusega valdkondades, nagu tervishoid, finants- ja regulatiivsed süsteemid, konfiguratsioonid ja diagnostika. Piirangud hõlmavad reeglite mahukaid kogumeid, arenduskulusid ja süsteemi jäikust; kui uued või erandlikud juhtumid ilmnevad, võib reeglipõhine lahendus vajada märkimisväärset uuendamist või täiendust.

Reeglipõhised süsteemid on tihedalt seotud ekspertsüsteemide ajalooga ning neid arendatakse sageli koos andmepõhiste (statistiliste) meetoditega, mis võimaldavad hübriidlahendusi ning suuremat paindlikkust ja võimekust kohaneda erinevate probleemidega.