Redutseerimist

Redutseerimine on keemiline protsess, mille käigus aine võtab vastu elektrone ja seetõttu langeb selle oksüdatsiooninumber. See on osa redoksreaktsioonist, mille teises pooles toimub sageli oksüdeerumine. Redutseerimist võib kirjeldada ka kui reageeringut, mille käigus ained või ainemolekulid liiguvad elektronide varamu poole.

Protsess võib toimuda otseselt elektrone ülekandmise teel või ka teiste reaktsioonidega, kus oksüdatsiooninumber väheneb. Võimalikud mehhanismid hõlmavad näiteks elektronide ülekandmist, vesiniku lisamist või hapniku eemaldamist. Redutseerimine on keemilistes süsteemides sõltuv redokspotentsiaalist, mida tähistatakse Eh-ga ning mis näitab, kui suur on aine võime vastu võtta elektrone antud tingimustes.

Redutseerija ehk reduktor on aine, mis annaks elektrone ära ja seeläbi redutseerib teist ainet; samal ajal on see ise oksüdatsiooni seisundis. Levinud redutseerijad hõlmavad metalle (näiteks tsink, alumiinium), vesinikku (H2), vesiniksulfiidi või orgaanilisi redutseerijaid nagu tiolid ja naatriumbohoriid. Organismides toimuvad redoksreaktsioonid on olulised energiavahetuses ja biosünteesides, kus näiteks NADH ja NADPH toimivad peamisteks reducerte.

Rakendused hõlmavad laia valikut: metallide tootmisel ja rikastamisel, orgaanilises süntees, kus on vaja karbonüülrühmade (nt ketoonide ja aldeüüde) vähendamist, ning biokeemias, kus redoksreaktsioonid tagavad rakkude energiakasutuse. Mõistmine redutseerimisest on oluline nii laboratooriumides kui ka tööstuslikes protsessides ning see kuulub lahti lööva osa üldisest redoks-käitumisest.