Rauapuudus

Rauapuudus on kõige levinum toidainete puudulikkus maailmas, mille puhul keha rauavarud on ammendunud ja hemoglobiini süntees väheneb. See põhjustab mikrotsütaalse ja hüpokroomse aneemia ning halvendab hapniku transporti.

Põhjused ja riskitegurid hõlmavad ebapiisavat raua tarbimist, suurenenud vajadust (rasedus, imetamine, lapse- ja noorukieas), raua imendumise häireid (tsöliaakia, gastriini- või jämesoole haigused, operatsioonid), kroonilist verejooksu (menstruatsioon, seedetrakti verejooks) ning teatud ravimeid või alatoitumust.

Sümptomiteks on väsimus, nõrkus, kahvatu nahk, õhupuudus, peapööritus, kõhuvalu, peavalud, külmustunne ja mõnel juhul rahutuse sündroom. Laste puhul võib rauapuudus mõjutada kasvu ja kognitiivset arengut.

Diagnoos põhineb ajaloos ja uuringutel: vereanalüüsid näitavad mikrosütaalset ja hüpokroomset aneemiat; ferritiin on madal ning seerumi raud ja transferriin-küllastus võivad olla madalad. Põhjuse hindamiseks võib olla vajalik CRP mõõtmine ning vajadusel otsida verejooksude allika.

Ravi koosneb rauaasendusravist, tavapäraselt suukaudsete rauapreparaatidega (elementaalse rauda 100–200 mg päevas). Imendumist parandab C-vitamiin; kõrvaltoimed on tavaliselt seedehäired. Mõnel juhul on vajalik iv raud. Ravi kestus sõltub ferritiini normaliseerumisest, tavaliselt 3–6 kuud pärast normaalse ferritiini saavutamist.

Ennetus: toitumine rauarikkete allikatega (liha, maks, oad, ubad, täisteratooted) ja C-vitamiin; raua sisalduse ühtlustamiseks toidulisandite kasutamine riskigruppides ning tee- ja kohvivaba söögi ajal. Jälgimine rasedatel ja väikelastel. Progonose on üldiselt hea, kui rauapuudus avastatakse varakult ja ravi alustatakse.