Raadiatsioonidetektoreid

Raadiatsioonidetektoreid on seadmed, mis tuvastavad ioniseerivat kiirgust ning annavad teavet kiirguse olemasolu, koguse ja mõnikord selle energiahulgast. Need on olulised tööohutuse, meditsiini, tuumaenergeetika ja keskkonnaseire valdkondades.

Detektorid tööpõhimõtte aluseks on kiirgus, mis interakteerub detektori materjaliga ning tekitab signaali – elektrivoolu, valgusimpulsi või muu jälgi –, mida saab töödelda. Peamised tehnoloogiad on:

- ionisatsioonikamber, mis mõõdab gaasilises keskkonnas tekkivaid ioonseid laenguüksusi;

- Geiger-Maüller (GM) toru, mis registreerib iga kiirgusimpulsi suurel kriteeriumil;

- scintillatsioonidetektorid, kus kiirgus muundub valgusimpulssideks ja loetakse need fotomultipleriga või muude sensoritega;

- pooljuhidetektorid (nt Si, Ge), mis pakuvad paremat energiaparendi eristamist ja suuremat täpsust;

- neutronidetektorid (nt He-3, BF3, Li-6) või nende kombinatsioonid muude detentidega.

Väljund võib olla loendurväh, näiteks counts per second (CPS/CPM), või dooseis (µSv/h). Aktiviteedi mõõtmiseks on vajalik teave allika geomeetria ja detektori vastava eripära kohta. Kalibreerimine ja seire viiakse läbi standardsete kiirgusallikatega ning tulemused on jälgitavad rahvusvaheliste ja riiklike standarditega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad isiklikku dozimetrialdu, keskkonnaseiret, haiglate radioloogiat ja rahvusvahelisi turvaseadmeid (portaalmonitorid). Tulevikus nähakse laienemist digitaalsete ja pooljuhidepõhiste lahenduste, suure energiavalikuga scintillatsioonide ning integreeritud seirevõrkude suunas.