RFIDsüsteemid

RFID-süsteemid (Radio Frequency Identification) on traadita identifitseerimissüsteemid, mis võimaldavad objekte identifitseerida ja jälgida raadiosignaali abil. Süsteem koosneb tavapäraselt kolmest põhikomponendist: märgist (märk), lugejast (lugeja) ja tarkvarast koos andmebaasiga, mis vahendab lugemisel saadud teabe ettevõtte süsteemidele. Märgid võivad olla passiivsed (energia puudub; toide saabub lugejast) või aktiivsed (omab enda akut ja suuremat lugemiskaugust).

Lugija tekitab RF-välja ning märgis, kui see on toidetud, vastab identifikaatori või lisateabega. Märgil on piiratud mälumaht; täiendav teave võib olla kirjutatav sõltuvalt süsteemist. Anti-kollisioon-mehhanismid võimaldavad samaaegselt lugeda mitmeid märgiseid. Andmed suunatakse lugeja kaudu kesksele tarkvarale ja andmebaasile, kus need töödeldakse ning integreeritakse ettevõtte protsessidega.

Sagedusvahemikud ja readimine: LF (125–134 kHz), HF (13,56 MHz), UHF (860–960 MHz) ja mikrolaine (2,4 GHz) — iga vahemik erineb readi kauguse, kiiruse ja materjalide mõjude poolest. LF/HF sobivad lühemale readile; UHF pakub suuremaid readi ja kiirust; mikrolainete kasutus on spetsiifiline ning oleneb rakendusest.

Standardid ja turvalisus: ISO/IEC 14443 ja ISO/IEC 15693 kirjeldavad kontaktivabasid kaarte ning lähedasi standardeid; ISO/IEC 18000-seeria ja EPC Gen 2 (ISO 18000-6C) ning GS1 EPCglobal reguleerivad UHF-tehnoloogiat. Turvalisus ja privaatsus hõlmab autentimist, krüpteerimist ja juurdepääsukontrolli, kuid samaaegselt on oluline arvestada privaatsuse ja skimmerimise riskidega.

Rakendused: RFID-süsteeme kasutatakse laode, varade ja tarneahela jälgimisel, varade haldamisel, jaemüügis, ligipääsukontrollis, piletisüsteemides ja raamatukogude laenutuses.