Päikesesüklid

Päikesesüklid viitavad perioodilistele muutustele päikese aktiivsuses, mis mõjutavad mitmeid päikese omadusi. Kõige tuntum neist on umbes 11-aastane päikesetsükkel, mida iseloomustab päikeseplekkide arvu ja päikeseliste puhangute esinemissageduse kõikumine. Päikeseplekkidena tuntud piirkonnad on ajutiselt tumedamad ja jahedamad päikese pinnal, mis on tingitud tugevast magnetilisest aktiivsusest. Nende arv jõuab maksimumini ja miinimumini iga umbes 11 aasta järel.

Lisaks 11-aastasele tsüklile on olemas ka pikemaajalisi tsükleid, nagu näiteks umbes 200-aastane Suurem Vabaaja Tsükkel, mis mõjutab päikesetsüklite amplituudi. On ka hüpoteese veelgi pikematest tsüklitest, kuid nende olemasolu ja mõju on veel uurimisjärgus. Päikese aktiivsus mõjutab Maad mitmel moel, sealhulgas kosmiliste kiirte voogu, atmosfääri ülemisi kihte ja raadiosidet. Tugevad päikesepurjed ja kroonimassihõngud võivad põhjustada geomaagnetilisi torme, mis võivad häirida satelliitide tööd ja elektrisüsteeme.

Päikesesüklite uurimine on oluline, et mõista päikese käitumist ja selle mõju meie planeedile. Kuigi päikese aktiivsuse mõju Maale võib olla märkimisväärne, on enamik päikesetsüklitega seotud muutusi tavaliselt väikesed ja ei põhjusta olulist kliimamuutust. Teadlased jälgivad päikese aktiivsust pidevalt, et prognoosida tulevasi tsükleid ja nende võimalikke mõjusid.